Minu tee maalimise juurde on olnud okkaline :)) Esiteks ei arvanud ma üldse, et ma oskan maalida või et ma oskan maalima õppida. Lapsena meeldis mulle väga kritseldada ja joonistada, aga ega sahtlisse need tööd kõik jäid. Sõbranna Eva aga oli oma soovides järjekindel ja tahtis väga-väga maalida ning hakkas täiskasvanuna käima kursustel. 2007.aastal teatas ta mulle, et nemad lähevad nüüd Norra maalima ja tulgu mina mina ka kaasa, kasvõi niisama, reisile. Mõtlesin siis, et mis seal ikka, aega on, võin ju minna. Noh ja et ma kenasti massi sulanduksin, ostsin omale mõned akrüülvärvid, pintslid ja paberit ja lõuendit kah kaasa. Üks päev enne reisi keerasin värvituubidelt isegi korgi maha ja vaatasin, et mis seal sees on. Värv oli.

Norras_ kohapeal aga läks asi “huvitavaks”: Kõik kogenud maalijad asusid kohe tööle, mina vahtisin niisama, et mis siis tehakse ja kuidas käituma peaks. Oli vihmane päev ja vähemalt riietus oli mul õige, sain rahus passida, mida teised teevad. Pigistasin siis ise kah värvid paletile ja asusin neid omavahel segama. Igasuguseid toredaid värve sain kokku, palju rohelist oli. Kandsin selle kõik ka alusele. Noh ja pmst oli märk maas. Minu meelest ei olnud see üldse maali moodi. Aga värvidega mängimine oli tore.